Haimre park ja kabel
Haimre pargi tiigi kaldal asub ebaharilikult suur neogooti stiilis pargipaviljon, millest on säilinud suhteliselt terviklikud müürid. Rahvapärimuste järgi on hakatud hoonet nimetama muhamedi kabelis – Haimre mõisniku poeg Alexander Uexküll ehitas selle oma idamaise kallima jaoks. Ehituse ajaks peetakse 18. sajandi lõppu. Usulist otstarvet hoone ei täitnud, kuid esikülje sarnasus kirikuga ja veel 1960.aastani nähtaval olnud islami sümbol – poolkuu – põhjustas nimetamise “kirikuks”. Tähelepanuväärne on ka mõisa pargis asuv hästi säilinud, osaliselt taastatud jääkelder.
Niidiaia tammik
See on 8 ha suurune heinamaatükk, millel kasvavad eakad (ca 350 aastat vanad) tammed. Maa-ala piiretel on tammesid tihedamalt, äärtest on ala kõrgem. Rahvapärimuste järgi olnud siin kauges minevikus metsajärv. Haimre mõisa parun lasknud siia istutada tammed, piiranud ala taraga ja siitpeale alustatud ala niitmist. Sellest, et siin niideti ja niidetav maa oli piiratud aiaga, ongi vahest tuletatud nimetus – niiduaed või niidiaed. Paik olnud Haimre parunile ja ta jahikaaslastele meeliskohaks, kuhu koguneti jahile minnes ja kus jahilt tulles saaki jagati, võib-olla peeti jahipidusidki.
Pahkla Suurkivi
Pahkla küla põhjaosas ja sellega piirnevas kuusikus on arvukalt suuri kive. Neist kogukaim on kohapeal Eestimaa kivide kuningaks tituleeritu, kaugemal tuntakse seda Pahkla Suurkivi nime all.
Pahkla Suurkivi on rändrahn, mille ümbermõõt on 29, 5 meetrit ja kõrgus 4, 4 meetrit. Kivi on peaaegu risttahukakujuline, vertikaalsete külgedega ja tasase pealispinnaga, mille suurus on ligi 50 m ².
Rahvajutu järgi korraldanud Pahkla mõisasaksad vanasti kivi juurde väljasõite. Kivile oli siis kaetud laud, lõbutsetud ja tantsitud. Räägitakse, et ükskord kukkunud kivi lõhestavasse prakku mõisahärra kulduur või -kett, mis pidavat seal tänaseni olema.
Suurkivi lähedal asuvad veel kolm väiksemat kivi – Mari nutukivi, Mägrakivi, Ussi põllu suurkivi 17 ohvrilohuga, millega on samuti seotud legendid.
Loosalu järv
Tuntud ka Venetpõlve järve, Kaiujärve, Kallejärve ja Venepele järve nime all. Asub Kaiu asundusest 5,5 km lõuna pool, Kõrvemaa lääneserval, merepinnast 73,2 m kõrgusel. Oma 34,1-hektarilise pindalaga on Loojärv kõige suurem rabajärv Eestis. Ta on üsna sügav - keskosas 5,0 m (keskmine sügavus 3,7 m). Asub Loosalu rabas, kus on sadu laukaid ja Loosalu järvest 200 m põhjaloode pool veel teinegi järv - Väike Loosalu (3,4 ha).
Õrde Allikas
Oblu külast allavoolu, uudismaade taga Atla jõe paremal kaldal asub kaitsealune Õrde allikas. Allikale ligipääsuks on jõele tehtud purre. Enne ümbruskonna soode kuivendamist oli allikas väga veerohke, nüüd on allika veetase mõnevõrra alanenud. Allikavesi voolab väikese oja kaudu Atla jõkke.
Rahvasuu teab pajatada, et vanasti suure põua ajal viinud allikast vett seitsme kihelkonna rahvas. Allikas olnud nii sügav, et keegi polevat selle põhja kätte saanud. Madala veeseisu ajal olevat allikasse ehitatud tammepuust pikk redel (õrs). Põhjasõja ajal viidud allikasse peitu Juuru kiriku kellad.
Kuimetsa Karstiala
Paar kilomeetrit Kuimetsa keskusest Vaopere poole, Neitsikmäe jalamil ületab tee Kuimetsa karstiala (LKv), mis on kohapeal tuntud Iida urgetena.
Eesti ühel suuremal ja ainulaadsemal karstialal leidub mitmesuguseid karstivorme: langatusorge, karstilehtreid, -lohke, -kanaleid, -koopaid. Viimased on Eesti suurimad, viide koopasse mahuvad inimesed sisenema. Üks toredamaid on 12 m pikkune ja 8 m laiune kõlakojakujuline koobas ühe langatuslehtri põhjas.
Karstiala algab umbes 1 km teest ida pool, kus Mustsoost tulev oja neeldub, ta kaob paari meetri kõrguse paejärsaku alla paelõhesse. Enamik karstivorme jääb nimetatud neeldumiskoha ja maantee vahele. Kõrgvee ajal võib siin paljudes kohtades paelõhedes ja -kanalites jälgida veevoolu või kuulda maa alt veesolinat, madalvee ajal veevoolu peaaegu ei näe.
Lääne pool teed on karstivorme vähem, neist tuleks märkida üht suurt ja huvitavat, ent raskesti ligipääsetavat koobast.
Vana-Vigala Mõisapark
Piirkonnale on iseloomulik omapärane mullastik (viirsavid), millega on seotud legendid uppunud lossist. Väärtuslikud on Vana-Vigala mõisaga (esmanimetamine 1426) seotud maastikuobjektid. Vigala jõe põhjakaldal asuv mõisapark on üks liigirohkemaid maakonnas ning hästi hooldatud. Vaatamisväärsed on hiigelmõõtmetega siberi lehised. Härrastemaja ees on avarad muruväljakud, tahapoole jääb tihedama haljastusega tiikidekaskaad. 1987.aastal paigaldati pargi lõppu taastatud Vigala parunite kodukalmistu lähedusse lava. Põhjapiiril on kahe meetri kõrgune paekivist Näljamüür, mille ehitasid Vigala talumehed 1867.aasta ikaldussuve järel, saades selle eest mõisast leivavilja ja millest on säilinud 222 meetrit. Pargi vastas, jõe teisel kaldal asus ohvrihiis.
Jalase küla
Vanade teedega külamaastik koos rehielamutega moodustab Jalase küla kaitseala. Piirkonnas on hästi säilinud 20-30-ndate aastate maastikumuster.
Jalase piirkond kuulub Märjamaa paelavade ning moreenitasandike, loometsade ja põldude maastiku hulka, kus paelavade vahel paiknevad arvukad sood. Jalase maastikukaitseala taimestik on silmatorkavalt liigirikas – esindatud on üle 40% Eesti samblaliikidest, siin leidub üle kahekümne liigi käpalisi (orhideesid).
Jalaset mainitakse Taani hindamisraamatus juba 1241.aastal kui piirkonna ühte suuremat küla. Jalase on põline põlluharijate ja karjakasvatajate küla, mille arengut on mõjutanud asukoht muinasaegse läänest itta kulgeva (Märjamaa-Rapla) tee ääres. Jalasel on avastatud rohkesti vanu kultusekive, kivikalmeid, muistseid metsapõlde ja hiiekoht.
Jalase külas tegutseb edukalt juba aastaid kohalikku paekivi e. dolomiiti ümbertöölev ettevõte Gildemanni kivitööstus. Looduslikus kaunis taluõues eksponeeritakse suuri ja väisemaid taieseid koos maapõuest leitud arheloogiliste leidudega.
Pakamägi
Paluküla Hiiemägi
Pae karstiala
